Iga Atlandi laine oli nagu surnud kajakas, mis vedas oma kahurväge horisondilt horisondile.
-R. Brautigan
Sigridi töökaaslased viisid meid nädalavahetusel Ookeani äärde, grillisime (mulle osteti isegi veg-burger), õpetasime neile Õ-tähte ja käisime väga trepises ja mägises Getxos, kuhu me loodame tagasi minna päevavalges. Ookean ja mäed on mu elust puudu.
Noh argipäevast rääkidest..
Mind
takistab natuke rattateede puudumine, ma kasutan iga päev täies mahus
ainsa esindusliku rattatee ära, mis mööda jõge kulgeb, et kodust Zawp'i
sõita. Enamus tänavad on siin kas üles- või allamäge, kõnniteel on
ratastoolides vanurid ja nii edasi. Ma proovisin. Rohkem ei taha. Borja
juurest tulles jäin ma igale hingele ette ja mulle pole kunagi nii palju
signaali lastud.
Ühe päeva võtsin töölt vabaks ja käisin selle asemel üksi sihitult vanalinnas hulkumas. Vanalinna põhiosa moodustab 7 tänavat, mis ei kõla eriti uhkelt, aga seal on nii palju avastamist! Aga see mis teiselpool jõge toimub.. seda ei suuda ma üldse hõlmata. Aeg lendab siin linnu tiivul ja ma ei tea, kuidas igale poole jõuda (eriti ilma rattata) :'(
