Tööst ja Zorrotzaurrest


Selle kuu veedan praktikal ZAWP'is, mis oma olemuselt on segu-seitse kultuuriüritusi organiseerivast kambast, kus resideeruvad igast kandist loomeinimesed, nt on siin hetkel flamenkotantsija, ukulele õpetaja, mingi feng shui tädi & creative cake baker Argentiinast. See on nagu väga lahja Aparaaditehas, samuti endisesse industrial-kanti asutatud loomelinnak, kus on täikad, töötoad ja näitused, aga palju väiksema skaalaga kui Tartus. See asub kunstlikul saarel jõe ja kanali vahel, mida kutsutakse Zorrotzaurreks.



Alguses oli jutt, et mina teeks ka oma kunstiprojekti, aga sellest pole keegi iitsatanudki. Mulle lükati ette rida riil laif ülesandeid, nagu ZAWP ajakirja kaan, ürituste plakatid, illustratsioonid ja paaril evendil pildistamine. Terve selle nädala olen ühe festivali plakati kallal nokitsenud, täna õhtul lähen pildistama ühte kontserdit ja näituse avamist ning pühapäeval laata.


Hommikuti käin Borja toodud rattaga kontorisse tööle, mille aknast on õue kuulda töötajate kädistamist puhkeruumis. Mulle meeldib nende kädin.
Nad naeravad nagu hüaanid ja joovad väga tihti kohvi, millest kolmveerand moodustab piim, ning pool sellest kallatakse kraanikaussi, kui enam ei viitsi.
Nad ütlevad ka kõige lihtsamaid hispaaniakeelseid lauseid valguskiirusel, mida mu vaene aju lihtsalt ei suuda piisavalt ruttu protsessida, et suhelda. Samas suudan ma nende jutust välja sõeluda hunnikutes tuttavaid sõnu ja umbkaudu oletada, mis teema on. Vastamine on kõige raskem osa.



Siin kandis nägin esimest korda Bilbaos kasse - siiraid, näruseid tänavakasse. Eile viisin neile Sigridi leftover sinki, jeerum küll ma ei saanud seda kilekotistki välja võtta, sest nad hüppasid neljakesi korraga kotile küünte ja hammastega külge. Ma taganesin ja üritasin teha nägu nagu mul poleks selle kassikeerisega pistmist, aga siis hakkas üks mul järel jooksma. Tubli 100 meetrit lihtsalt jooksis mu kannul. Kõik on ok noh.